Veel enne jõule..

...võiks kirjutada mõningatest patustest tegemistest, mida on korda saadetud.
Kool sai läbi ja pidi saama puhata ja mängida. Ja viimane Tartu nädal sai lustida palju, mis tegelikult lõpuks päris kurnas ära isegi.

Oma rolli on mängis siin meie instituudi jõulupidu, Liisu-hakkab-kõndima-20ndaid ja sotsialistikus vaimus toimunud ohvitser Karoli sünnipäev.

Nii, jõulupidu oli jälle traditsiooniline üritus, kus oli palju booli ja tantsu ja tralli. Etteastetest oli meie noorte tantsukava kõige parem, sest no kammoon, teistel kursustel pole oma Karelit, kes viskab vajadusel spagaati. Pidu kestis kella kaheni ja siis juba eraldusime meie Riinuga seltskonnast, et minna avastama öist Tartut. Kõndisime lumesajus romantiliselt Toomemäel ja tegime ka lumeingleid (meil olid kleidid ja mantlid). Jõudsime Krooksu, kus seltsisime veidike Kroonuaia härradega ning nende sõpradega ja ka uue sõbra Mattiasega, kes jagas meiega lahkelt on sööki. Üleüldsegi saime sel õhtul VÄGA palju uusi sõpru, kellega möödus aeg väga kiiresti. Zavoodis sai Riin omale uue 11ne. Mingil hetkel saabusid sinna ka Kaidi ja Oi-Kui-Purjus-Marii. Seltsisime veel ja Kodulaulu kõlades pandi ka see öölokaal kinni. Riin aga koju minna veel ei tahtnud. Tee peal saime veel ühe liba-poolakast sõbra...... (rohkem ma sellest õhtust enam ei kirjuta)

Järgmine päev polnud just kergemate killast ja sai mööda veedetud laiseldes, ah õigus, ma ju koristasin ka päris palju, sest õhtuks oli oodata suurt hulka inimesi meie manu. Kartulisalat, sirp-vasar ja vinkud, perfektne sünnipäev! Inimesi oli üpris palju, aga häid lambaid mahub ikka hästi ära ühte Anne tänava residentsi nagu ütleb kuulus eestlaste vanasõna. Mingil hetkel läksime Aroni, Karoli ja Siimuga linna. Käisime Maailmas-Mökus-Krooksus-Zavoodis. Muide, Möku on päris tore koht! Ja sealt tuli ka väga hea quote. Üks naine oli väga purjus ja viskas õlkeklaasi kildudeks maha ja ei lasknud kellelgi seda koristada, öeldes: "It's not beer, it's art!" Näedsasiis. Hommikut tähistasime Kuuma Koera burksiga.

Nii, siis sai üks päev korraks puhata ja siis oli Karoli sünnipäev, mille teema oli Nõukogude pidulik stiil. Kartulisalat, šampus, heeringas, marineeritud kurgid ja suitsuvorst ning valge viin. Just see viimane jook murdis noori inimesi julmalt maha, mida oli tegelikult isegi päris naljakas vaadata. Paljud ei pidanud isegi keskööni vastu. (kaasa arvatud Aron)

Olgu, see blogipostitus on palju ruumi andnud pidudele, kuid ma ei ole hukas, ausõna. Suurema osa ajast olen nüüd olnud Viljandi kodus. Veetnud kvaliteetaega oma sõpradega, mängides erinevaid lauamänge ja vesteldes elust-olust. Hea, rahulik ja muretu olukord :). Olen veel saanud rohkem aega veeta ka raamatute ja filmide seltsis, nii et kõik on tore ja hea.

PS! Käisime täna maal, kus oli ülimalt ilus lumine ja meie üllatuseks on meie lammas ikka veel elus, mis on totaalne müstika, sest seal talus tegelikult pole pea 5 aastat kedagi elanud. Head naabrid.

"Hello Mother" Ridge Forrester

Future Greete: Kids, I'm going to tell you a story about the time when i was in the university. It was the winter 2009 and something happened...

Kas pole mitte kaunis algus ühele loole, kuid pean kurvastama, konkreetset lugu ennast ei tulegi, tahtsin lihtsalt postitusele põneva alguse kirjutada. Kui originaalne, mhmhhh!

Tegijal juhtub nii mõndagi. Nõndaks, mina olen tegija ja olen teinud nii mõndagi ja minul on juhtunud nii mõndagi. Kõige olulisem on vist tagajärg, mul on kõripõletik ja köha ning hääl ära. Kuid kuidas sai see tekkida? Leides põhjust tagajärjele võib minna tagasi viimasesse nädalavahetusse, kus käisin koeraga jooksmas. Oli külm ja ilmselgelt oli järgmistel päevadel kurk veidi kähe. Tartus pole mul paksu salli, nii see viis järgmise faasini, kus kurk ei paranenudki ära. Ja muidugi ka see, et olen ju ometigi tegija, kes käib igal pool, on sotsiaalne ja lõbus ja naerab ja laulab, olgugi, et endal on kõri väga halb.

See nädal sai tituleeritud kui Superstaari-nädal, sest kohtasime kolme erinevatel aastatel 10 parema seas olnud Superstaari lauljat. Nimed jätan seekord enda teada. Ühega sai näiteks Zavoodis Mika järgi lauldud. Siinkohal pean ma kohe kiitma kolmapäevast tehasbaari miljööd, kus oli palju veidraid ja huvitavaid inimesi ning suurepärast muusikat.

See nädal oli ka uute tutvuste aeg...näiteks saime tuttavaks Jõuluvanaga, kes ütles, et kiriku vastas on tapamaja ja kuhu see küll sobib. Oma korteri lubas ta ära anda 10 krooniga. Muide, Riin kaotas oma rahakoti kiriku kõrvale ära, KUI originaalne. Nii, siis kohtusin triibumütsiga, kes ütles, et ta on Zenja Fokin ja ta sõbraga, kes tundis ennast südames Lady Gagana, kuid ei laulnud, sest tal puudusid suured dogid. Uno kaarte mängisime eyes-up-here Rasmusega ja ta sulnite sõberistega.

Kõige olulisem on sõprus mehega, kes oli 12 aastat vangis istunud ja vaevles sotsiaalse seltskonna puuduses. "Ei-ei, ma ei tapnud, ega vägistanud mitte kedagi. Ma varastasin mustlase." Ta nägi välja nagu õel härjapõlvlane kergete sportlike kallutustega, sest kandis maikat ja lõhnas tugevasti higi järele.

Mariiga koduteel ( jah ta tuli ööseks minu juurde, et ma ei peaks üksi olema) nägime me näiteks kobrast ja rebast - nii et tutvusime inimloomade kõrvalt ka päris loomadega.

Nagu näha on detsembrikuu täis müstilisi olendeid ja kallid lapsed ja veidi vanemad, elu ei peagi olema loogiline. Peaasi, et ise rahul oled. Cheers.

Homme on juba 1 detsember. Ja jõulukuu, aga pole lund. Mis toimub?
"I want you, I need you", miks need kaks lauset lauludes alati kokku käivad?
Mina ja Riin kirjutasime täna ühe riimiteose, luuletuse noh.

Ma praegu vaatan ETV ilmateadet ja seda vaadates mu silm alati puhkab, ilusad oled Isamaa ja sinu pojad.

Aga praegu üldiselt minu elus midagi "tõdõnni" juhtunud pole, sest olen olnud usin koolilaps ja kirjutanud erinevaid uurimistöid, referaate, esseesid ja kõnesid. Nii et tegemist jätkub.
Ja me Liisuga oleme nüüd ametlikult täitsa kahekesi. Keegi liituda tahab?

Issand, ma praegu avastasin, et randari-robini-lauri kingitud kutsu kapi otsas on pöördunud nii, et ta vaatab mulle otsa. Kuidas see võimalik on, sest alles eile õhtul vaatas ta teises suunas?

Ja muidugi ootan ma väga-väga detsembri kekspaika, kui LÕPUKS saabub Aron, mille üle on mul nii hea meel!

Musid teile

Selle nimi on sügis

Quando-quando

Ütle millal tuled sa...ma ütlen quando quando quando. Ehk siis mina ja Marii väike vend moodustasime segakoori.

Ma käisin vahepeal Sakus tähistamas Lauri sünnipäeva. See oli veider, aga seda heas mõttes, sest Koostide residentsis tundub nagu oleks kuskil teises reaalsuses. Kohe üldsegi ei tahtnud pühapäeval lahkuda sealt Tartusse, kus ootasid ees kohustused. No kui tuleb Lauri issi, kes kuhjab ette borši ja kõike head sööki ja kõik on rõõmsad ja positiivsed ja muretud ja chillid, siis on päris kerge mitte mõelda muule.

Ma olen jälle olnud püsimatu. Ei saa olla ühes paigas enam kui nädal, sest erinevad üritused ja kohustused kutsuvad kuskil teise Eesti otsa. Ma ei ütle, et see on halb, aga mõtlen, et tahaks natuke rahu ja UND. Just nimelt uni on viimasel ajal minu jaoks luksuseks muutunud, sest kooli kõrvalt tuleb alati olla ka sotsiaalne liblikloom ning tegelema miljoni erineva asjaga.
Kuid nüüd kui reporteritöö on läbi, lähen ma natsa pikemaks ajaks (4-5 päevaks) Viljandisse, et seal olla. Mängida tennist ja pidada issi sünnipäeva ja loodetavasti ka palju-palju magada.

Avastasin, et olgugi, et olen väga palju tööd koolis teinud ei ole see mind väga ära kurnanud vaid pigem motiveerinud edasi tegutsema. Kuigi paljude tööde tähtajad on detsembri alguses, siis mõtlesin, et ei taha tekitada endale sarnast situatsiooni nagu eelmine nädal, kus ma lihtsalt mehaaniliselt tegin töid selleks, et neid lihtsalt ära teha. Teemad olid küll põnevad ja huvitavad, aga just ajanappuse tõttu tegin neid üle käe, kuigi oleks võinud olla põhjalikum

Oleks võinud.....huvitav sõnapaar.

Viimase aja kuum teema on olnud ka "ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse". Üleüldine teistega arvestamine. Ma ei taha tunduda kritiseerivana, kohe kindlasti mitte. Lihtsalt ... see on pannud mind mõtlema, mida keegi elult tahab ja kuidas seda elada tahab.

Ja kuna tekst on juba nii hüplev olnud, siis peab ära mainima, et iga aastaga tuleb jõulutunne järjest kiiremini peale. Peahoone saab juba omale jõulukaunistused, poodides on müügil advendikalendrid ja piparkoogid. Nu-nu....

Sesmõttes, et...olge armsad...üksteise vastu.

Seiku elust enesest

Seisime Riinuga kahekesi Kalda tee äärsel kõnniteel, see mis on Anne kanali poolne. Rääkisime juttu, aga otse loomulikult veidike kõvemini kui sünnis. Teisel pool teed kõndis üks noorpaar, järsku lendab meie poole lumepall, mis meieni ei ei jõua. Langeb sõiduteele 3 meetrit enne meid. Tuli välja, et noormees otsustas meid visata lumepalliga. Poiss võttis tüdrukul siis jälle käest kinni ja nad jätkasid oma romantilist jalutuskäiku.
Me naersime.
Aga siiski, MIKS?

Me käisime Hiinalinnas

Üks neljapäeva hommik, pärast rasket kolmapäeva õhtut otsustasime, et läheme (Marii, mina, Siim ja Liisu) Hiinalinna. Pakkisime end soojalt riidesse ja asusime teele, kaasa võtsime ka fotoaparaadi, et jäädvustada seda, mida näeme. Me lahkusime kodusest Annelinnast, mis teatavasti pole ka just kõige ilusam kant ning liikusime vaikselt Hiinalinna poole. Kohe hakkas tänavapilt muutuma, tegemist oli nagu sügisese kõrbega, kus puuelehed tormasid tuule käes edasi räämas tänavatel. Ringi jooksid koerad ning inimesi oli vähe. See on täiesti tavaline maja Hiinalinnas, mis pildil ei tundugi tegelikult nii hirmus, kui ta päriselt oli. Paljud rõdud olid kinni klopsitud laudadega ja muude veidrate materjalidega...oleks nagu tehtud korteri pikendust rõdule. Antud maja juures oli ka väga räämas mänguväljak, mis ei olnud üldse selline nagu kesklinnamajade juures, kus on uued värvilised platsikust ronimisredelid ja muud huvitavad atribuutikad. Seal olid ikka õiged rauast ronimiskaared ja liumäed. Meie muidugi heldimusega kiikusime suurel rauast "põntsukal", mis oli tuttav meie nooruspõlvest, ehk siis kuskil 15 aasta tagusest ajast.

Selle sama maja juurest läks tee võsa sisse ning teeotsas olid kaks mitte just sotsiaalselt heal järjel olevat inimest (loe: kodutud), kes jagasid vennalikult singiviilu, meist nad endid häirida ei lasknud. See väike tee viis meid tõelisse pilpakülla, kus olid sellised majad, et ma ei kujuta ettegi, et keegi neist üldse elada võiks.

See on näide ühest majast. Maja ise on vist kuskil 6 ruutmeetrit suur ning kõrval oli kasvuhoone ja suur aed. No olgu, inimesed vast päris aasta läbi ei elanud nendes majades, küllap oli tegemist pigem nagu aiamajakestega, kuid siiski oli näha mõne sellise väikse majakese katuselt tulemas suitsu, millest võis järeldada, et keegi ikkagist elab mõnes neist aastaringselt. Neid maju oli seal päris palju ning igal maatükil oli oma pilbastest aed ning see tähendas, et oli palju "labürinte", mida mööda kõndides hakkas isegi päeval neljakesi kõndides kõhe, ei tea mis oleks siis õhtuti seal olla. Antud aedade taga olid väga korralikult hoolitsetud aiad ning oli näha, et on kasutatud väga loominguliselt odavaid vahendeid. Ei olnud mitte rauast ilusad võrekesed nagu muidu, vaid ikka okstest kokku vohmitud võrestikud, mis tundusid sama toekad, kui need, mida poest saab osta. Geniaalne noh.

Edasi liikusime me vanade sõjaväe hoonete juurde. Muidugi, et saada kätte oma päevane adrenaliiniannus, sisenesime vanasse angaari, milles oli toimunud alles hiljuti plahvatus. Kõik seinad ja laed olid tahma täis ja hea, et seal pime oli, sest ma ei oleks tahtnud näha, mis asjade otsas me kõnnime. Mina muidugi kartsin kogu aeg, et keegi hüppab kuskilt nurga tagant välja, aga siiski seda ei juhtunud. Adrenaliiniannus käes, ronisime ma eelnimetatud angaari otsa, et saada ülevaade kogu maaalale ning seal leidsime ka omale uue sihi - poollagunenud torn. Tuiskasime siis mööda metsi jälle ringi ning jõudsime lõpuks sihtpaika, mis kahjuks oli kasutu, sest keegi paha inimene oli KÕIK trepid ära lõhkunud majadest, mis tähendas, et kõrgele me minna ei saanudki, pidime leppima esimestel korrustel ringituhlamisega. Muidugi alles hiljem nägime me, et teisel pool teed olid ka keelumärgid, aga oh well, siis oli juba liiga hilja.

Lõpuks nägime ka ära, kus asub Tartu Koduta Loomade Varjupaik ning leidsime selle kõrvalt ka ühe maja. Aga otse loomulikult olid jälle trepid ära lõhutud, aga me leidsime ühe huvitava ruumi. Kogu maja oli väga lagunenud ja seisnud tükk aega, aga ühte tuppa oli ehitatud ka mingisugune riitusenurk(pildil) - oli aru saada, et see on spetsiaalselt ehitatud. Me mõtlesime kohe erinevatele põrandaalustele orgnisatsioonidele ja mõtlesime, et seal raudselt ohverdatakse kitsi ja mida iganes veel, aga jah toanurgas oli ka üks Durexi libesti, nii et kaua me enam seal olla ei tahtnud. ( seal oli ka Riinu jaoks JUMALIK sein, nii palju krobelist krohvi)

Et jah, selline reis oli meil siis. Pärast seda koju jõudes olin küll rahul kõigega mis mul on. Me elame ikka jõle mugavalt. Aga ega see kogu koht ka nii hirmus ei olnud, kogu selle räämas ja halli paiga juures oli ka omad kirkad kriidid. Näiteks külmunud lumemarjad ja astelpajupõõsad. Looduse imenipid suudavad ilmestada ka sellist paika. Igastahes me jäime oma reisiga väga rahule, et nägime seesugust harjumuspärasest erinevat kohta. Pöördudes tagasi oma helesinisesse mulli ostsime tee peal saiakesi ja muud sööki ning siis sõime ja jõime köögis teed ning nõustusime kõik, et tegelikult on meie elu lill.