Fierce Brosnan

Neljapäeva õhtul saabusid Roadtrippijad (Lauri, Randar, Teddy, Marek, Matu ja Krissu)Viljandisse, kus me hõivasime Kertu vanavanemate suvila, mis asus nii ägedas kohas. See oli kõrgel mäe otsas ja all orus oli jõgi ja sild ja meil oli õng ja seltskond. Grillisime-chillisime ja järsku genereerisime idee. Marii läks Valmierasse. (vahemärkus: ma ei pidanud tegelt nendega liituma) A lähme meie ka Valmierasse. ( see on Läti ) Ok, käisime saunas ja tudusime ja hommikul siis läksime Viljandisse, et mina saaksin asjad kokku pakkida, pesta, võimpse teha ja autosse istuda. Krissu sõitis Pärnu ära, nii et it was me and 5 guys.

And the roadtrip began. Sõitsime-sõitsime-sõitsime ja Valgas oli meil autoteeninduspeatus, sest meil oli rehvivahetus. Kaks tagumist autokummi misiganesasja olid deformeerunud ja seepärast auto tagaots võbeles. Külastasime veel paari Eesti poodi ja Läti jõudiski visalt kätte(Liv to da x). Aa, Valmieras toimus saalihokivõistlus nimelt. See oli väga eee..põnev, aga Eestil olid siis tublid fännid, kes olid lärmakad ja emotsioonirikkad. Marii mängu vaatasime ära, kus nad kahjuks kaotasid, aga meie silmis olid võitjad. Siis pidime ootama oravat ja tema sõbrannat "NO TERE KAIA't" Tegime suurepärase photoshooti, kus ma olin taaskord Mrs Barker, kes pani noormehed tegema inimpüramiidi ja kiisupoose. Kui neiud ka meie autobuss-uunikumiga ühinesid läks edasi sõit, et minna vaatama Saku poiste saalihokimängu. Ok, ma olen aus, see oli natukene põnevam, sest mäng oli kiirem ja poisid tegid trikke ka. Kuigi jah, vaatama sain mina tasuta, sest mul olid pikad käised ja ausõna ma olen ju nii saalihokimängija moodi. Teddy ja Matu lunastasid pileti ja said ka vaadata, teised aga külastasid samal ajal Maximat.

Nii peale mängu oli kell juba 9 ja mõtlesime minna järve äärde, mida me ei teadnud, et panna püsti telk kohta, mida me ka ei teadnud. Tuli välja, et see järv oli nagu SIUKE JÄRV. Justnimelt SIUKE. Üliilus ja suur ja oli ka perfect lõkkeplats. Aga Randari telgi kokkupanek oli nagu rocket science, kuid välja tuli sulnis. Me tegime lõket ja grilli ja istusime ja rääkisime juttu ja vaatasime tähistaevast, mis oli awesome. Saku poisid rääkisid mingeid ulmesid koolijutte ja me Randariga kogu aeg ainult imestasime ja naersime, sest kodanik Marek pidi pidevalt oma humoorikaid lauseid vahele viskama.
Kuid see rahulik õhtu võttis pöörde.
Tulid metsa vahel autotuled....nii kõigi mõtted hakkasid palavikuliselt tööle, kes need tulijad on? mis nad tahavad? Kohe jagati ära, et kui kakeluseks läheb, et kes millega lööb. Mul oli kõige tähtsam ülesanne - minna telki ja tõmmata tekk üle pea. Saabus üks auto, kus roolis oli karvane turske mees ja teiselt poolt aknast oli pooleldi väljas teine, äbarikum. Okouts, tuli ka teine auto, audi, tsiviliseeritumate inimestega. Nii, tegelt olid need Läti noored inimesed, kes tulid ka järve äärde mõnusat aega veetma. Nende nimed oli Oskars ja Janis ja kõik seesugused tüüpilised lätlaste nimed. Matu ja Marek bondisid nendega kohe ja hakkasid rääkima poliitikast ja venelastest ja seda kõike vägagi emotsionaalselt, kuid meil tuli uni ja läksime hoopistükkis magama. Kui olime telgis kuulsime ka ühe lätlase vigast naljakat inglise keelt. Kõlas nagu Robini ja Lauri retard-english. "Your people sleepy. Come us place, us place is not sleepy." Ja siis nad läksidki meie telgiplatsilt minema ja saime uinuda väga-väga-väga külmas öös.
Hommikul oli pool seitse äratus, kes olid värskemad, kes mitte (loe: Marek ja Matu). Pakkisime ja pool kaheksa olime juba sõidus. Siis hakkas Matu kildu rebima. "Ja niiii külm oli, et olid väikesed-suuuuuuuuuuuuuuuuured pingviinid." Me Lauriga ei saanud midagi aru ja ainult naersime. Mingil hetkel hakkas Marek peatusi nõudma ja nii iga paarikümne kilomeetri tagant. Ja siis me jälle sõitsime-sõitsime-sõitsime ning mingi hetk olimegi Viljandis ja elu oli lill, sest olin kodus, oma voodis ja sain magama jääda. Ja tõepoolest, siiiiiski Lauri pidi tõdema, et ma liitusin tripiga, kuigi alguses ei pidanud.
Vägagi spontaanne, aga sulnis trip.