Patune Panda

Ma kirjutaks teile kõigest muust, igast huvitavat, mison mu elus toimunud. Ma kogu aeg võtan hoogu, aga asjad järjest kuhjuvad, nii et nüüd kirjutan ühe lihtlabase teose, mis kirjeldab tänast õhtut.

Hoiatus, tänane tekst on vägagi kaootiline.

Algas see nii, et jõudsime Liisuga koju pool kaheksa õhtul, sõime ära ja viskasime voodisse pikali, no enam ei liigu kuhugile, aga siiski sai meie lustlik pool võitu ja pidime ikka astuma bussile, et kohtuda näitsikute ja Allariga. See bussiminek oli juba pool tööd, sest me pidime ometigi Anne peatuses tegema meeletut trügimismaratoni, et saada bussile (peale meie oli veel kaks inimest peatuses). Bussis pidime naerma ja kõvasti rääkima kohatuid jutte. See kõik jätkus ka teel Krooksu.
Krooksus oli kõik sulnis ja armas ja kena nagu alati. Mina olin ainult meeletu ludri, no väsinud olin ja üleüldse pidid kõik küsima " Greete, mis sul viga on?" Seda kõige rohkem muidugi Riin, kes oli eile reetur ja ei tulnud meiega edasi ja seepärast täna terve õhtu kirus meid, et miks me midagi ei tee.
Nii kuhu ma jäingi, aa, Krooks. Meiega liitus ka vahepeal kodanik Reznor, kes rääkis Soome elust-olust ja rootsi inimestest. Liikusime Zavoodi ja meie kaunis suhtekorraldusfirma Pano Raam leidis, et peale suhete korraldamise on neis peidus ka poliitikapisik. Nimelt oleme me nüüd ametlikult Kesknädala põhitoimetus ning laulsime terve tee "Eesti vääärib parimat, Keskerakond-kes siis veel!?" Imelikul kombel olid inimesed meie vastu kohe vägagi ebameeldivad. No aga kui "Pärlipüüdja" meie huulilt laskus oli kõigil tuju hea ja Zavood jõudis visalt kätte( copyright Liv to da X)
Zavoodis oli Riinu kauakadunud kaksikvend Arvo, kes pagendati 20 aastat tagasi Uuralite taha kitsi karjatama ning seega oli ta oma kallist õestväga kaua eemal olnud. Kuid tema süda tundis õe lähedust ning malbel häälel lausus ta " kas ma saaksin mööda?". Riin tundis, et tema teine südame pool on lähedal ning lasi ta mööda. Nad kahekesi ei ole veel oma sugulussidemetest aru saanud, kuid sellest tuleb veel omaette kroonika. Kohale jõudis ka kõikjal purjus olev eesti filoloog ning IT-täkk Marcoh. Veetsime sulnilt aega oma osade toimetuse liikmetega, kuid mingil hetkel preili Arumäe väsis. Me pidime minema....
kuid seiklus ei saanud veel läbi.
Kõndisime neiu Arumäega ja perekond armastus-võtke-tuba-aga-tegelt-olete-suht-armsad meiega koos. Nemad kogu aeg ütlesid, issand ja appi, meie käitumise peale. Tantsisime Tannu järgi Raekoja platsil ning enne Kaarsilda pidi lahkuma meie juurest eelnev perekond. Kuid loodus ei salli tühja kohta ja me tutvusime uute noorukitega, kellest üks mängis kitarri ja ta ei osanud laulda, aga ta tegi seda. Ilmselgelt need inimesed ei olnud tarvitanud vaid alkoholi ning seega me asusime varsti teele, sest üks tahtis väga viskuda üle silla. Hmm.. Vahepeal toitis meid mingi noorkodanik vahvlitega, et meil jätkuks jõudu minna üle ristmiku. Raatuse lossi juures kohtusime ülla Lauricus Leimaciusega, kes ühines meiega koduretkel.
Kuid siis muutus kõik, olime kõndinud vaid natukene, kui neiu Arumäe tundis valu ja oi see polnud lihtne valu. Pidin isiklikult kohale kutsuma kiirabi, kes noh..kergelt öeldas, katsus ta rinda ja andis morfiini. Tegelt oli kõik asi pikemalt ja professionaalsemalt, aga meie Lauriciusega seda ei näinud. Mis me teame on, et praegu on Liisuga kõik korras ja Tartu kiirabi on ta uus lemmik. Koju kõndis neiu juba omal jalal, kergelt hõljudes ja pidevalt naerdes, no tegelt me ei tea mida talle süstiti, aga tal oli igastahes VÄGA hea olla.
Nüüd olen kodus ja ilmselgelt ei tohiks kirjutada midagi ühest öösel.

Ps!( eile õhtul leidis Liisu omale prügikastist kingad ja tim burton käis tartut ehtimas. oli väga sürri maitsega õhtu)