it's been hectic

Nii raske on kohe alustada, kui nii palju on juhtunud, et ise ka kõike päris ära ei suuda meenutada. Ütleme nii, et viimasel ajal on kõik olnud väga kaootiline ja kiire, aga mulle on see kõik väga meeldinud. Suurema osa oma ajast olen veetnud Tallinnas, seoses erinevate üritustega.

Sealt peakski vist alustama. Käisin vabatahtlikuna Iluuisutamise EM'il tööd tegemas.

Ma ei teadud esialgu iluuisutamisest mitte midagi ega kedagi, kuid nüüd ma sain tunda selle spordiala ilu. See oli tõsiselt lahe. Kogu aeg tabasin end mõtlemas "siuke mees" või "siuke naine", sest nad tegid nii ulmelisi asju minu jaoks. Ja seda oli isegi põnev vaadata, mida ma poleks muidugi alguses suutnud uskuda.
Kuid kui kõrval jätta võistluslik pool, siis sain näha ka kuidas toimub seesuguse suure (Eesti mastaabis oli tegemist ikka vägagi suure üritusega) ürituse korraldamine. Just meediaalane ja see oli nii lahe. Kõik kes olid meediatiimi eest vastutavad veetsid palju unetuid öid ja kõik oli pinge all, nad olid väsinud, aga samas ma mõtlesin, et ise oleks ka samasugust kurnatust tahtnud tunda. Igastahes kogemus missugune!

Teine üritus, millest ma osa võtsin oli Simpel Session.

Sessionil pidime aitama saadet teha, mis läheb eetrisse Extreme Channelil, saime kaasa rääkida selle saate valmimisel. Mõned ideed on seal isegi meie genereeritud, nii et väga lahe. Mina tegin rohkem tööd meediavallas, a'la kirjutasin mingeid artikleid, panin kodulehele uudiseid ja täiendasin nende Facebook'i lehte. Kui vaja, aitasin ka kohaletulnud ajakirjanikke. Nii et huvitav ja vaheldusrikas.
Igastahes me Maarjaga oleme nüüd suured ekstreemspordisõbrad. Muidugi peale töö käisime veel kahel Sessionipeol, mis olid päris lahedad. Igastahes saime me mõlemad väga palju uusi kogemusi, sõpru ja üüülihäid mälestusi.

Kui jõuda selleni, et olin suure aja Tallinnas, siis peab nentima, et nii hull seal polegi. Oli ka üks seik, kus Vabaduse platsi bussipeatuses üks ILMSELGELT mujalt tulnud noor neiu karjus " Ma vihkan Tallinnat". Mina tol momendil mõtlesin küll, et pole hullu midagi. Kõik on kiirem, hallim, anonüümsem ja närvilisem kui Tartu või Viljandi, aga samas on seal omad võlud. Seal on Levikas ja vanalinn ja hirmkallid kohvikud, kus tehakse hirmhäid šokolaadijooke ja palju poode, kuhu ei taha üldse ligi minna, sest raha pole kunagi ja koledad trollid ja ilusad trollid ja hea transport ja odavad taksod ja teistmoodi inimesed ja Valli baar ja millimallikad ja Kartul. Ja Tallinnas võib vabalt vanalinnas hommikul leida Rimi käru, mis on just loodud selleks, et oma sõbrannat sellega mööda munakivitänavaid sõidutada.

Vahepeal ma suutsin isegi sattuda Rakverre, kus ma olin vist oma mäletamist mööda esimest korda. Ma jõudsin sinna küll juba õhtul, kus kõik oli pime, on mul tunne, et tegemist on mingi laheda linnaga. Seda muidugi puht arhitektuuriliselt. Külastasin seal minu arvates Eesti ühte parimat spa'd, mis mulle meeldis väga. Pärast sain minna ka hirmkallisse restorani, kus poolteist tundi sai oodata oma kahte kapsalehte ja ühte kanatükikest, seda sõna otseses mõttes. Gurmee my ass!

Nüüd olen ma omadega Tartus olnud, kus oli esimene koolinädal. Olgugi, et graafik on tegelikult päris tihe, meeldis mulleesimene nädal väga. Sain muidugi näha oma inimesi ja olla endale mugavas keskkonnas ning ained tunduvad olevat väga lahedad. Eriti reporteritöö, kus me liikusime pressilt üle televisioonile. Mis on väga khuul. Õppejõud on sümpaatne ja aine ülesehitus ka. Ma oskan juba kaamerat käsitleda ning varsti saavad meist pjüssid rjeporterid ( Zenja).
Esimesel nädalal tuligi oma suhteid üles soojendada sõberistega ja käia igal pool kas siis lauamänge mängimas või Gen klubis tantsimas. Me Riinuga veetsimegi Reede õhtu kahekesi, kõigepeal tarvitasime kesvamärjukest ja rääkisime kõigest ning siis liikusime linna, kus nägime kõiki tuttavaid random inimesi. Me käisime isegi Pärmivabrikus korraks seiklemas, oh meid. Muidugi suudeti ka küsida meilt, et kas me oleme kaksikud, millest me väga aru ei saanud aga oh well. Genialistide klubis oli seekord väga lahe pidu, mis kestis küll tegelikult 9ni, aga me lahkusime poole nelja ajal. Tegemist oli küll D'nB peoga, mis pole minu meelismuusika, aga see oli kinky's 90ndate hip-hop võtmes, mis oli nii irooniline ja seepärast naljakas. No tsiteeriks Riinu, et "Biit on hea" ja seega lasime oma puusadel käia ja reivisime 5 eest.

Mina olen kõigega rahul olnud ja olemine on hea. Kuid siiski ei ütleks ära, kui saaks varbad pista sooja merevette ja kuuma liiva sees veits peesitada.

:)